foto: Estonian World, Erakogu
Kaks Eesti kunstnikku – luuletaja Elo Viiding ja maalikunstnik Santa Zukker – püüavad segada inimeste kunstinägemust, et maali ja luule kombineerimisega kunstinäitusi kaasahaaravamaks muuta; nende näitus “Vastukaja” (“Kaja”) on avatud 18. juulini Tallinna klaveribaaris.
“Maalimine on luule, mida pigem nähakse kui tunnetatakse, ja luule on maalimine, mida pigem tuntakse kui nähakse,” ütles Itaalia kõrgrenessansi polümaat Leonardo da Vinci.
Kunstigaleriid või muuseumi külastades on lihtne ringi rännata, peatumata konkreetsete kunstiteoste vaatamiseks. Isegi kui peatute, et vaadata mõnda konkreetset kunstiteost, on mõnikord raske nähtuga suhelda või seda tõlgendada. Silt ütleb tavaliselt ainult esitaja, aasta ja pealkirja, kuid pärast seda on vaataja asi, kuidas seda mõtestada.
Tallinnas üritavad kaks kunstnikku segada meie kunstinägemust ja muuta kunstinäitusi köitvamaks. Eesti Maailm rääkis maalikunstnik Santa Zukkeri ja luuletaja Elo Viidinguga nende näitusest “Vastukaja” ning sellest, kuidas erinevaid vorme kombineerides – uutmoodi näha (ja tunda) ning üritusi läbi viia – kunsti inimestele lähemale tuua. väljaspool traditsioonilisi muuseume ja galeriisid. Näitus avati maikuus Põhjala tehase stuudiomajas ja jätkub Tallinnas Lootsi tn 8 klaveribaaris “The Place”.
Elo Viiding on Eesti üks huvitavamaid kaasaegseid luuletajaid. Tal on tugev – ja samas ka tundlik – sotsiaalne teadlikkus: ta püüab kriitiliselt rääkida ühiskonna probleemidest ja kõigest, mis võib inimese vabadust rõhuda.
Santa Zukker on noor Eesti kunstnik. Ta õppis maalimist ja joonistamist Balti Filmi- ja Meediakooli kunstiklassides maalikunstnik Orest Kormašovi käe all. Samuti korraldab ta kunstitöötubasid galeriides ja raamatukogudes.
Elo, teie töö on sageli pühendatud sotsiaalsete teemade uurimisele, kasutades teie luuletusi ühiskonna, moraali, mentaliteedi ja poliitilise olukorra kohta. Kas see on teie viis aidata meil vaadata ennast ja ühiskonda? Kas kunst võib selles mõttes kunagi liiga provokatiivne olla?
Nõustun, võib öelda, et sellest on omamoodi abi. Nagu Susan Sontag (Ameerika kirjanik ja filosoof – toimetaja) kuulsalt ütles, “ainus kaitsmist väärt intelligentsus on kriitiline, dialektiline, skeptiline, lihtsustav”. Nõustun täielikult! Luuletajal peaks olema selline intelligentsus kui kirjutamise tööriist. Siis aitab tema töö ka tõeliselt teisi. Mis puudutab kunsti ja provokatiivsust: kindlasti tekib küsimus, mis on tänapäeval provokatiivne.
Elame ajal, kus isiklikud väikesed naudingud, isekad draamad ja odava populaarsuse nimel tehtud nartsissistlikud vaatemängud, nagu sotsiaalmeedia, domineerivad tugevalt. Kasule ja rahalisele kasule orienteeritud elus võib vulgaarse Tik-Toki räpasusega täidetud meele jaoks olla kunst, luule ja maalimisele või kirjutamisele pühendatud elu, mõtisklemine ja lugemine kummalised; kunstile pühendatud elu peaaegu “provokatiivne”.
Loomulikult on sellist elu üldiselt väga raske elada, sest seda on raske endale lubada ja hind on kõrge. Kuid see on luuletajale ja kunstnikule eluliselt tähtis, isegi kui väga lühikest aega. Ühiskondlikus kliimas, kus kummardatakse enamasti vaid edu, võiks kunst ja ainult kunstile elamine – nii oma siseelu rikkusena – olla vastupanu puhtaim vorm. Ja jah, sellise elu tulemused, mõtiskleva, kuid kirgliku meele viljad võivad olla provokatiivsed ja täis väärtuslikku tähendust ning tegelikult aidata teisi abivajajaid.
Kas kunst on ühiskonna peegel?
Kunst võib olla ühiskonna peegel, aga ka see, kuidas inimesed erinevaid kunstiliike tajuvad, räägivad ja mõistavad, on ühiskonna ja selle arenguseisu peegel üldiselt – mitte progressiivselt, vaid ühiskonna empaatiavõime näitajana. . Kogu see tegevus peaks – idealistlikult – viima meie kõigi parema tulevikuni.
Minu jaoks on eriti oluline kuulda ka kannatajate, “teiste” ja “kaotajate” häält. Kirjutan tuntud mõtteraamidest välja astudes. See, kuidas me räägime luulest, kunstist ja ühiskonnast, võib olla intellektuaalselt provokatiivne ja vähesed inimesed kuulavad meid ilma, et nad peaksid kuhugi kiirustama, ootamata kiireid järeldusi ja teadaolevaid tõdesid. Muidugi tajuvad inimesed avatud ühiskondades kunsti hoopis teisiti kui suletud või suurte majanduslike ja poliitiliste probleemidega ühiskondades. Avatud ühiskondades võtavad inimesed kunsti rohkem kui esteetilist naudingut ja isiklikku rahulolu. Probleemsemas ühiskonnas võib kunst olla pigem radikaalsete muutuste tööriist. Või lihtsalt puhas ja kättesaamatu luksus.
Sinu esimese luulekogu “Telg” ilmumisest on möödas üle kolmekümne aasta. Kas te ütleksite, et luule eesmärk ja funktsioon on sellest ajast muutunud?
Minu jaoks on luule eesmärk väljendada asju, mida mujalt lugeda ei saa. Luule peab julgustama inimesi teistmoodi mõtlema ja tundma, nägema teisi ja teisi eluvorme empaatiavõimet suurendaval viisil.
Minul ja vist ka teistel luuletajatel pole eesmärk üldiselt muutunud. Kui mu esimene luulekogu ilmus, olid karmid ja karmid 1990ndad ning luule kaotas peaaegu täielikult oma mõtte – kui sa luuletasid, ei saanud sind liiga tõsiselt võtta või olid haletsusväärne veidrik. 2000. aastatel olukord veidi paranes, sest luule tõusis taas võimule ning ühel väljal oli palju huvitavaid ja tugevaid uustulnukaid.
2010. aastatel võiks öelda, et poetry slam’id ja veebis avaldamine oli “in”. Uuel kümnendil on taas näha huvi klassikaliste tindi- ja paberraamatute vastu – kuna raamatud on järjest kallimad ja esindavad ihaldusväärseid kunstiobjekte.
Aga luule peab vastu; see ei sure ja näha on paar tugevat noort uustulnukat – näiteks luuletaja Sanna Kartau.
Millisena näete oma luulekogusid tagantjärele?
Alustasin eksperimentaalsete luuletustega ja olen tänulik, et iga mu uus kogu on ikka väga erinev eelmisest. Püüan kogu aeg muutuda ja areneda. Ma tunnen, et ma pole kunagi valmis, kunagi täielik ja tahan alati proovida uusi asju, uusi kunstivorme. Olen Santa Zukkerile väga tänulik, et ta andis mulle võimaluse kirjutada luuletusi, mis sobivad tema maalidega – see oli omamoodi pidev, lõputu dialoog ja loodan, et see jätkub ka tulevikus ja viib raamatuni.
Kuidas muutub teie lähenemine kunstile ja ajaloole, praegu oleme ajas, mil Euroopas tehakse väga kohutavat ajalugu viisil, mida me paar kuud tagasi poleks osanud arvatagi?
Kui mõelda ajastule, mil elasid meie vanaemad ja vanaisad, on ka inimese tekitatud kurjus üsna värske ja aktuaalne mälestusena. Ajalugu pole, on vaid tänased teod. Tuleks keskenduda elu lühidusele Maal ja mõelda, kus ja kuidas saaksime aidata teisi ja teisi eluvorme nende eksisteerimisvajaduses. Abiks võib olla ka kunst.
Kuidas kirjeldaksite oma tööd üldiselt? Millest räägiksid teie teosed?
Kirjutan erinevatel teemadel ja erinevatest vaatenurkadest; Kirjutan ka rolliluulet, loon erinevaid isikuid, et proovida väljendada ühiskonna senikuulmatuid hääli. Minu teosed ei ole kerged, nad on enamasti ühiskonnakriitilised, ma kirjutan palju inimkannatustest ega püüa üldiselt pakkuda lihtsaid lahendusi või teadaolevaid vastuseid ega püüa oma lugejatele meeldida.
Millest see näitus teie arvates räägib?
See näitus on dialoog kahe loomingulise meele vahel, et ületada üksindus oma erialal. See näitab, kuidas üks hetk, üks maailm võib tekitada uusi reaktsioone eluna Maal. See toimib inimelu metafoorina. Me otsime pidevalt vastust, vastukaja teiselt inimeselt. Nii teeme ka meie Santa Zukkeriga ja proovime protsessi käigus lihtsalt näidata, kus kõik on reaktsioon.