Vaiko Eplik: kui päris täpselt lepingust aru ei saa, siis ma ei soovita kunagi alla kirjutada

Paul Simon, Tina Turner, Neil Young, Bruce Springsteen, Bob Dylan ja Sting on vaid mõned näiteid muusikutest, kes on viimasel ajal tohutute summade eest müünud oma muusikakataloogi, loovutades sellega oma autoriõigused. Klassikaraadio "Helikaja" uuris viimasel ajal hoogustunud nähtust ning tõi paralleele Eesti muusikaeluga. Kas autoriõiguste loovutamise näol on tegemist faustiliku lepingu või geniaalse tehinguga?

Ehkki eelnimetatud muusikute puhul on tegemist maailmakuulsate artistidega, kelle tehingud on suurusjärgus 100-500 miljonit dollarit, puudutab autoriõiguste teema kõiki loomeinimesi.

Vaiko Eplik tõdes saates, et ka tema on 20. eluaastate alguses oma autoriõigused loovutanud. "Ma sõlmisin omal ajal lepingu, millega loobusin nii kõigist õigustest sellele, mis ma tolle hetkeni olin loonud, mis mul parasjagu käsil oli kui ka kõigist õigustest, mis mul tulevikus võisid tekkida. Aga ma ei saanud sellest aru!" rääkis Eplik. Saadud summa võrdus toona noore pere kolme kuu ülalpidamiskuludega, lisaks kaks paari talvesaapaid. Oma õiguste tagasi saamiseks kulus Eplikul palju raha ja närve.

Mitmed maailmakuulsad artistid, kes praegu hiiglaslike summade eest oma katalooge müüvad, on Epliku sõnul noorena täpselt selliseid vigu teinud ning kõvasti võidelnud, et halbadest lepingutest vabaks saada. Nüüdseks on nad end töötanud sellisesse positsiooni, kus saavad oma kataloogide eest küsida väärikat tasu. Samas ei tasu unustada, et on ka kümneid kui mitte sadu artiste, kes on end teadmatusest või poolkogemata saba ja sarvedega maha müünud.

Muusikud ei pruugi Epliku sõnul lepingutest alati hästi aru saada, eriti kui autoriõigustest rääkides kasutatakse termineid nagu "annab üle" või "loovutab". Ta paneb noortele muusikutele südamele, et nad oleksid lepingutega väga ettevaatlikud ja mõtleksid hoolega järele, mida nad teevad.

"Minu väga suur üleskutse on see, et kõik noored inimesed – ma ei räägi ainult autoritest, vaid kõikidest esitajatest, kunstnikest, koreograafidest ja kirjanikest. Kui te ikkagi päris täpselt aru ei saa – ja isegi kui teile tundub, et te saate oma lepingust aru – siis ilma erapooletu osapoole konsultatsioonita ma ei soovita mitte millelegi kunagi alla kirjutada," ütles Eplik.

Viga, mis ta ise nooruses tegi, on aga viinud selleni, et autoriõigusi puudutavad teemad on Vaiko Epliku jaoks väga olulised. "Kui ma poleks nooruses selliseid rumalusi teinud, siis ma ei usu, et ma täna kuidagi autorite ühinguga seotud oleksin," ütles Eplik, kes on praegu Eesti Autorite Ühingu juhatuse esimees.

Maailmakuulsate artistide kataloogidele jooksevad praegu tormi nii suured plaadifirmad nagu Universal, Sony ja Warner kui ka mõned investeerimisfirmad, millest märkimisväärseim on 2018. aastal loodud Hipgnosis Songs Fund. Intellektuaalomandi spetsialist, PricewaterhouseCoopersi vandeadvokaat Priit Lätt leidis, et nimetatud investeerimisfirmad on varem konservatiivset muusikaturgu startupilikult raputanud. See on omakorda aktiveerinud ka suuri plaadifirmasid, kes nüüd samuti selliseid tehinguid teevad.

"Mulle meeldib Hipgnosise asutaja Merck Mercuriadise avaldus, kes ütles 2018. aastast rääkides, et kui Trump järjekordselt midagi hullu tegi, siis kulla ja nafta hind kohe muutus, samas kui muusikapalade hinnad jäid samaks. See on väga kindel investeerimisturg," ütles Lätt. Muusikakataloogide müük on tema sõnul täiesti normaalne asi. "See on tegelikult elutöö vili, mille artist lõpuks ühekorraga rahas välja võtab." Sellised tehingud näitavad advokaadi sõnul ilmekalt, kui hästi sajandeid vana autoriõiguste süsteem toimib ja autoreid kaitseb.

Miks me näeme selliseid suurtehinguid just praegu?

Priit Läti hinnangul on põhjuseid kolm. Esiteks – kiire sissetulek. "Ühekordne suur tasu selle asemel, et oodata aastaid litsentsitasusid, millega kaasnevad ka riskid, näiteks populaarsuse kadu," mõtiskles Lätt. Teise põhjusena juhtis ta tähelepanu muutustele USA maksusüsteemis, mis peagi aset leiavad. "Üks kaalutlusi, mis USA artiste üha enam selliseid tehinguid tegema tiivustab, on USA juhtkonna maksuplaan, mis näeb lihtsustatult öeldes ette pikaajalise kapitalitulu maksumäära märkimisväärset kasvu." Kui seni oli maksumäär 20 protsenti, siis plaanis on seda tõsta 37-ni. "Võib ise arvata, et selliste summade juures, mis küündivad sadadesse miljonitesse dollaritesse, on tugev motivatsioon see tehing täna kehtivate reeglite alusel ära teha," ütles Lätt. Kolmanda põhjusena tõi advokaat välja asjaolu, et artistid eelistavad selle tehingu ära teha, et sellega ei peaks hiljem tegelema nende pärijad. "Elu on ju näidanud, et ka pärijate vahel on tekkinud vaidlusi autoriõiguste kuuluvuse üle. Neil on lihtsam käsutada raha kui muusikateoste kataloogi," ütles Lätt. Alahinnata ei saa ka pandeemia mõju, mis on märkimisväärselt vähendanud kontserttegevust ja seega esitajate tasusid.

Popkultuuri uurija Tõnis Kahu hinnangul oleks võinud selliseid tehinguid ette näha ka siis, kui koroonakriisi ja muid segadusi poleks olnud. "Varem ei ole artistide nimistus olnud selliseid muusikud, kellel autoriõigus ja esitajaõigus käiksid käsikäes. Meil on esimest korda teatud põlvkond, keda nimetatakse ka demograafilise plahvatuse põlvkonnaks, kes realiseerib oma loomingu sellisel viisil nüüd, kui ta on vananemas või juba vananenud," ütles Kahu.

Muusikakataloogi müümise rituaalne akt võib tema sõnul pisut šokeerivalt mõjuda siis, kui inimesed saavad ühel hetkel teada, et näiteks Bob Dylanil ei ole oma loomingu edasise saatuse osas enam suurt midagi kaasa rääkida. "Ma saan aru küll, et see võib tekitada probleeme inimestes, kelle jaoks kogu see rock-muusika ajastu heliloojate põlvkond omab kultuuris mingisugust erilist positsiooni. Nende hoiakud ja väärtused on väga erilised," rääkis Kahu.

On põhjust eeldada, et oma muusikakataloogi müünud artistide looming leiab peagi väga laialdast kasutust, ka ootamatutes keskkondades. Probleem, millega fännid hakkavad kokku puutuma on see - kes võidab? Kas võidab kuri kapitalistlik keskkond, kuhu need laulud nüüd paisatakse või on Dylan, Springsteen ja teised suutelised seda keskkonda oma näo järgi muutma?

Tõnis Kahu on selles osas optimistlikult meelestatud. "Ma arvan, et kui on olemas mingisugune väga hea laul väga heas esituses, siis ta on suuteline muutma keskkonda enda ümber. Aga see võitlus on olemas. On olemas üks idee, mis ütleb, et nüüd müüakse kogu see muusika koos kõigi tema väärtustega maha, ja teised, kes ütlevad – ei, need väärtused saavad mingisuguse uue elujõu ja hakkavad muutma maailma viisil nagu varem ei olnud võib-olla ette nähtud – aga ikkagi," arutles Kahu. See on võitlus, mida kultuuris on tema sõnul peetud kogu aeg. "Esiteks ei saa seda takistada. Teiseks on see muusikale küll väljakutse, kunstile üldse, aga see ei ole väljakutse, mille kunst peaks tingimata kaotama," ütles Kahu.

Kuidas on lood Eesti muusikutega? Kas Vaiko Eplik müüks täna oma muusikakataloogi?

"Ma ei usu. Sest esiteks keegi Eestis mulle sellist pakkumist ei tee. Kuigi kunagi on üks Eesti turule sisenenud suurplaadifirma arutanud minuga võimalust omandada minu plaadifirma kataloog. Aga see oli rohkem selline jutt. Ma ei usu, et ma seda teen, sest ma arvan, et mul on hea meel kui ka minu lapsed ja lapselapsed saavad minu tööde eest aeg-ajalt tasu. Mulle see mõte meeldib ja kuni minu laulud veel rahvamuusika ei ole, jäägu nii," ütles Eplik.

Kas teema võiks lähitulevikus puudutada ka heliloojaid klassikalise muusika sfäärist? Mida mõtleks Sven Grünberg, kui tema uksele koputaks täna mõne investeerimisfirma esindaja, sooviga omandada kogu tema muusikaline pärand?

"Kõigepealt peaks tegema väikse taustauuringu, kellega on üldse tegu. Kui on tõsine tegija ja tõsine pakkumine, siis alles mõtleks edasi," ütles Grünberg, kes ei näe mõtet tegeleda küsimustega, mis ei ole parasjagu päevakorras.

Helilooja lõpetas saate budistliku mõttekäiguga: "Muidugi on see lõppkokkuvõttes tähtis, mis looja loomingust saab. Kui seda halvasti kasutada, oled andnud ju n-ö halvale tuge. Ma arvan, et toetada on vaja head ja positiivset, sest seda on meie elus liiga vähe ja elu on niikuinii kõigil liiga raske. Isegi väga rikastel inimestel võib elu olla väga raske, sest nad ei tea, kuhu oma raha panna ning kogu aeg on oht ja mure selle kaotamise pärast. Üks suurepärane India mõtleja Šantideva, kes elas 7.-8. sajandil, on väga kenasti öelnud, et varandus on kõige kestvam mõttetus, sest muret valmistab nii tema kogumine, talletamine kui ka kaotamine."

Toimetaja: Kerttu Kaldoja