Virgo Sillamaa: tavakuulaja võiks rohkem hoolida platvormitasu õiglasest jaotamisest

pic

1. oktoobril on rahvusvaheline muusikapäev, mis kutsub märkama muusika rolli ja olulisust igapäevaelus, aga tähelepanu tuleb pöörata ka tõsisemale teemale, nagu muusikatööstuse köögipool, leiab Eesti Autorite Ühingu juhatuse liige Virgo Sillamaa, kes märgib, et tavakuulaja, kes nagunii maksab muusika kuulamise eest, võiks hoolida rohkem sellest, et see jaotuks ka õiglaselt.

Kuigi muusika on paljude jaoks iseenesestmõistetav kaaslane mistahes olukordades, ei mõelda tihtipeale sellele, kuidas muusika nendeni jõuab. Kui tavakuulajatele võib jääda mulje, et artist või muusik ongi peamine kasusaaja, siis tegelikkuses see nii lihtne pole, märgib Sillamaa.

"Tihtipeale on looming väga paljude poolte koordineeritud koostöö vili. Looming käib aga väga tihedalt käsikäes õigusega. Muusikaõiguste teema on ülimalt komplitseeritud ja sageli saavad need keerukused loovisikutele selgeks alles siis, kui lepingud on allkirjastatud."

Eesti õigusruumis saab rääkida autoriõigusest ja autoriõigusega kaasnevatest õigustest. Kui autoriõigus tekib autorile teose loomisega ja annab õiguse otsustada oma loometöö tulemuse kasutamise üle, siis autoriõigusega kaasnevad õigused rakenduvad teistele pooltele, kes panustavad loomingu kuuldavaks ja nähtavaks tegemisse.

"Autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad on näiteks esitajad, fonogrammitootjad ja ringhäälinguorganisatsioonid. Mõningate kasutusviiside puhul teostavad autorite, esitajate ja fonogrammitootjate õigusi nn kollektiivse esindamise organisatsioonid, nagu Eesti Autorite Ühing või Eesti Fonogrammitootjate Ühing."

Sillamaa tõdes, et võib tekkida küsimus, miks on oluline seda kõike teada, aga vastus on lihtne – raha teenivad õiguste omajad. Levinud on arusaam, et artist on peamine kasusaaja, kuigi tegelikkuses ei pruugi artist omada ühtegi õigust ning tegelik peamine kasusaaja on hoopis muu pool, näiteks mõni plaadifirma, kes on fonogrammitootja.

"Muidugi oleks lihtne soovitada muusikutel hakata ise fonogramme tootma ja välja andma, kuid see protsess võib olla väga kulukas," selgitas ta ja lisas, et on küll muusikuid ja kollektiive, kes teevad seda väga edukalt, nagu Vaiko Eplik või Trad.Attack! ja hoiavad sellega oma õigused enda lähedal.

"Samas, paljusid tuntud ja ka vähemtuntud, ent perspektiivikaid artiste esindavad suured plaadifirmad, kellel on kogemust, turundusjõudu ja võimekust nende muusikat välja anda ja levitada," jätkas Sillamaa.

Plaadifirmad võivad aidata tugevdada artisti brändi, võttes seejuures riskid olulisel määral enda kanda. "Kui plaadifirma on korralikult investeerinud ning riskid ära tasuvad, läheb lõviosa tuludest samuti plaadifirmale ning artistile jääb väiksem osa."

Lepingud suurte plaadifirmade on seejuures väga erinevad, mistõttu on ka raske hinnata, kuidas muusikutele on tegelikult kasulikum – kas anda ise fonogramm välja, seda levitada ja teha turundust või jätta see plaadifirma kogenud professionaalide hoolde.

"Kui artist suudab enda brändi üles ehitada nii, et hoiab kõik õigused enda käes, on see pikas vaates kindlasti kasulikum, kuid teekond on raske ja hõlmab mitmeid riske," tõdes Sillamaa.

Raha jagamine digiplatvormidel

Digiplatvormidel käib autoriõiguste teostamine läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni ehk osa teenitud tulust läheb autoritele läbi Eesti Autorite Ühingu, kuid suurema osa tulust saab fonogrammitootja, kes võib olla nii eraisik kui juriidiline isik.


Eestlaste voogedastusplatvorm Fairmus aitab muusikutel teenida õiglast tasu

Sillamaa sõnul on siiski levinud valearusaam, et kasutaja makstud kuutasu läheb jaotamisele ainult nende artistide vahel, keda ta kuulab. Tegelikkus on aga hoopis teine. Enamus läänemaailma muusikaplatvormidest, nagu Spotify ja Apple Music, kasutavad pro rata mudelil põhinevat tulujaotussüsteemi.

"Pro rata tulujaotussüsteemi puhul võetakse aluseks kuulamiskorrad ühe kuu jooksul ehk kõikide kasutajate käest laekunud kuutasu võetakse ühte potti ning jaotatakse võrdselt kõigi kuulamiste peale ära," jätkas Sillamaa.

Ta tõi näiteks, kuidas üks kasutaja maksab pro rata mudelil põhineval platvormil 7 eurot kuutasu ning kuulab ühe kuu jooksul kümme korda Mari Kalkuni Keegi teine aga kuulab samal ajal Justin Bieberi lugu 90 korda kuus, makstes selle eest samuti 7 eurot.

"Üks kuulaja maksis seitse eurot ja teine maksis sama palju ehk kokku 14 eurot, aga kuna üks kuulaja kuulas Mari lugu vaid kümme korda ning teine Bieberi lugu 90 korda, saab Mari plaadifirma 10 protsenti ning Bieberi tiim 90 protsenti kogutulust," selgitas ta.

Seega ühe kasutaja tasust läheb sisuliselt 80 protsenti Bieberile ka siis, kui kasutaja teda kordagi ei kuulanud. "See tähendab, et Eestis võib ka kõige populaarsem artist saada kui tahes palju kuulamisi, aga mõne välisartisti miljard kuulamist ja Ladina-Ameerika 150 miljonit kuulajat tõmbavad selle igal juhul ära."

Selline tulujaotussüsteem on tekitanud muusikute seas üha rohkem nurinat, mistõttu on hakatud pakkuma lahendusi, mis põhinevad teisel, kasutajakesksel tulujaotusmudelil, mille puhul jaotub tasu proportsionaalselt nende muusikute vahel, keda kasutaja kuulas ühes kuus.

"Seega, kui artist suudab koondada oma fännibaasi ennast palju kuulama, on selle mõju palju suurem. Hiljuti tuli sarnase mudeliga välja Soundcloud, nimetades seda fan-powered royalties'i nimeliseks mudeliks, kuid ei rakenda seda sajaprotsendiliselt." Ainult sellist tulujaotussüsteemi kasutab aga kodumaine muusikaplatvorm Fairmus.

Kasutajakeskse mudeli puhul muutub artisti jaoks väga oluliseks tema päris kuulajaskond ja nende päris kuulamised, seevastu pro rata mudelil on artistil endal vähe mõjujõudu, kuna konkureerib globaalsete artistide ja kuulajaskonnaga, selgitas Sillamaa.

Väikeses riigis ja väikesel turul on tema sõnul pro rata süsteemi puhul enamus artistidel väga keeruline olulist tulemust ja mõju saavutada. Ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks. Kasutajakeskse tulujaotusmudeli puhul on aga reaalne mõju, kui artist kaasab kohalikul turul oma fänne.

Kuigi Sillamaa sõnul on ilmne, et kuulaja, kes pole muusikatööstuse köögipoolega kursis, ei mõtle sellele, kuidas tulu jaotatakse, võiks ta olukorras, kus ta nagunii tasub muusika kuulamise eest sümboolse tasu, nii palju siiski hoolida, et see jaotuks õiglaselt artistide vahel, keda ta kuulab.

Allikas:
https://kultuur.err.ee/
Tagasi Uudised