Merike on esindanud Eestit mitmetel grupinäitustel, sealhulgas Praha biennaalil, noorte kunstnike biennaalil Tallinnas, Rahvusvahelise Kunstikriitikute Assotsiatsiooni korraldatud näitusel "No Borders" Belgias, Kreekas ja Hispaanias, Eesti kaasaegse kunsti näitusel Guangzhous Hiinas ja paljudel muudel näitustel ning võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Fookuses
Eli on UCLA Art | Sci Center + Lab aktiivne liige, kelle isikunäitused on toimunud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Ta on ka mitmete grupinäituste kuraator.
Coimbra ülikooli kunstikolledži fassaadil näete hiiglaslikku öökulli, mis on vaid üks teos sarjast "Big Trash Animals - Neutral", millega Bordalo juhib tähelepanu kliimamuutuse probleemile ja jätkusuutlikkuse eesmärgile.
Bordalo kunstiteosed näitavad looduse enda hävingut ja ilu. Ta ütleb: "Ma arvan, et kunst on selle saavutamiseks väga võimas vahend." Tema töid on eksponeeritud üle kogu maailma New Yorgis, Tel Avivis, Pariisis, Barcelonas ja Berliinis, kui nimetada vaid mõned linnad".
Praegu vahetab Dulk linnakunsti, joonistamise, maalimise, skulptuuri ja reklaami vahel ning iga neist teemades on väljakutse, mida ta võtab vastu innukalt ja fantaasiarikkalt. Ta on osalenud paljudel grupinäitustel üle maailma, näiteks Vancouveris, Miamis, New Yorgis, Brüsselis, Pariisis või Chicagos. Linnakunst ja seinamaalingud on ehk kõige kuulsamad, samuti väljendab ta oma tugevat ökoloogilist veendumust ökosüsteemide ja kõige haavatavamate liikide kaitsmisel.
Ta ei välista, et tema enda tööd on keskkonnaküsimused materjalide, pakendite ja transpordi seisukohast.
Ta on väga tähelepanelik oma materjalide kvaliteedi ja omaduste suhtes ning nimetab neid sõpradeks.
Kunst on tema jaoks kommunikatsioonivahend ja suudab illustreerida maailma varjatud aspekte või seda, kuidas see võiks olla.
Zuzanna tegevus on alati seotud erinevate poliitiliste aruteludega.
Poisid kolivad Londonisse, mis nende endi sõnul "oli kohene reaalsuse kontroll, sest see purustas kõik meie illusioonid üsna kiiresti". Kuid nad kohtusid ka Dennisega, oma praeguse Soome trummariga. Ometi oli London nende jaoks põrgu, nagu nende sõnul iga artisti jaoks, nii et edasi kolisid nad uuesti, seekord Manchesteri. Neli aastat elutoas asuva stuudio ja kapis asuva laulukabiiniga, naabrite pahameeleks, produtseeriti ja salvestati "Always So Simple", "The Feeling", "Blue" ja palju muud, kuni AP/NP-ni.
Tallinlasest pärit artisti järgmine EP "Illusions" on tasakaalus R&B ja soul-popi vahel. Seda peetakse tumedamaks, naiselikumaks, kuid samas jõulisemaks ja eksperimentaalsemaks kui tema eelmist loomingut.
Detsembris 2020 avaldas ta How Much, lopsaka urban-jazz'i kaasaegse ballaadi, mis on esimene singel tema uuelt albumilt Yasmyn, mis ilmus 2021. aasta kevadel.
Plaat on valminud koostöös Eesti plaadifirmaga TIKS Rekords ja järgib artisti edukat üleminekut indie-soul'ile.
Yasmyn on põnev persoon.
Tema kolmas album "Balance" saavutas ülemaailmse kuulsuse, avalikustas tema ainulaadse tundlikkuse ning ühendas Euroopa ja Aafrika helisid.
Selle eest kandideeris Tavares 2007. aastal BBC World Music Awards'i uue artisti tiitlile.
Kaks aastat hiljem järgnesid Xinti ja 2017. aastal Fitxadu, mis suurendas elektroonilist ja urbanistlikku kõla ning kandideeris Grammy Lations'ile.
Sara Tavares võitis 2011. aastal Cabo Verde muusikaauhindadel parima naishääle auhinna.
Rels B stiilis kõlavad erinevad rahvusvahelised mõjutused trapist ja reggaetonist funky latin soulini ja hispaania folkstiilini ning rock & rollini. Pärast mitmeid populaarseid singleid andis ta 2015. aastal välja oma debüütalbumi "Player Hater". Plaadiga "Boys Don't Cry" kasutas Daniel oma edu ära ja jõudis Hispaania edetabelis 12. kohale. Üks asi, mis teeb ta äratuntavaks, on tema väga isiklikud laulusõnad, mis viitavad tema elukogemusele, kutsudes kuulajaid kaasa elama.
Nad lõid bändi 2015. aastal teismelistena oma keskkooli ajal Roomas, peagi liitus nendega Ethan Torchio lähedalasuvast Frosinonest, kui nad otsisid koosseisule trummarit. Ja nad hakkasid Roomas musitseerima, mängides oma koolis, restoranides ja igal pool, kus nad said. "Roomas ei ole palju esinemispaiku tulevastele bändidele, nii et see oli üsna raske," jutustab De Angelis. "Seepärast mängisime palju tänavatel. Töötasime tõesti kõvasti ja veetsime iga päev kohe pärast kooli proovi tehes ning ei käinud enam kunagi sõpradega väljas."